Контркультура - скачать книги или читать онлайн. Страница 12

«Cthulhu kutse» sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.

Tuntud ja tunnustatud eesti kirjaniku Maimu Bergi novellikogu „Hitler Mustjalas“on vaimukas ja haarav raamat ning koondab lisaks niminovellile lugusid, nagu „Stalin Tallinnas“, „Hauptwachtmeister Ludwiki järglased“, „Jaunart Jauram“, kus teiste tegelaste hulgas on ka reaalsed ajaloolised isikud, näiteks Jossif Stalin ja Angela Merkel. Novellid on kirjutatud maimubergilikus veidi iroonilises stiilis, millele lisandub detailitäpsus ja olustikukirjelduste lausa meeleline aistitavus. Suurepärane teos neile lugejatele, kes hindavad head küpset eesti eesti kirjandust.

Hüljatud raudteesillal tapetakse koolitüdruk, kes uuris õpetaja soovitusel kodukandi linnalegende. Juhtum äratab külapolitseinik Virves mälestused nooruses läbielatust, ning naise sisetunne ütleb, et vanad legendid ja mõrv on kuidagi seotud. Virvele meenuvad aastatetagused kummalised juhtumid ja tal tekib kahtlus, et rahvasuus Öömeheks kutsutav müütiline olend on tegelikult keegi kohalikest. Miskipärast on ta taas tegutsema hakanud. Kuid mille järgi Öömees oma ohvreid valib? Kuidas on ta seotud sünges metsas laiuva salapärase Kloostrikülaga, kus tänapäeva maailmas pettunud inimesed kummituslike varjudena kulgevad? Vastuseid otsides tutvub Virve karismaatilise õpetaja Danieliga, kes on tulnud tagasi sünnikohta, et seista silmitsi oma minevikuga.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga. Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada.

Sarja „Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast“ 1. e-raamat

Sarja „Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast“ 3. e-raamat

Sarja „Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast“ 2. e-raamat

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata. Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Romaani tegevus toimub president Bill Clintoni visiidi ajal Norrasse. Harry Hole, kes kuulub julgeolekumeeskonda, märkab turvaalal relvastatud meest. Ta otsustab tegutseda ning saab oma otsustavuse eest ametikõrgendust. Uuel ametikohal satuvad ta kätte paberid, mis puudutavad haruldase ja palgamõrtsukate seas hinnatud relva salakaubavedu. Samasuguse relvaga on omakorda seotud hiljuti toimunud mõrv ning Harry tähelepanu paelub neonatside tegevus Norras. Sealt omakorda viivad seosed Teise maailmasõja aegadesse ning võib öelda, et „Punarind” pole mitte üksnes kriminaalromaan, vaid ka sõjaromaan.